Maailma loomine: I osa. Päästa end

Arkadi Petrov

Mida me ka ei tee, kuhu me ka ei lähe, me liigume ühe eesmärgi suunas – ligineme endale, püüame ennast meenutada. Inimesed, kes on kaotanud mälust oma mineviku ja tuleviku, sarnanevad lastega, kes on valmis päevad läbi sõitma ühel ja samal neile meeldima hakanud karussellil. Miski nende ümber muutub alatasa. Kord paistab päike, siis jälle sajab, puudel puhkevad pungad või langevad neilt lehed, muretult karussellil keerlevaid lapsepõlve sattunud inimesi käivad vaatamas küll ühed, küll teised. Me lendame mööda suletud ringi, kiljume kiirusejoovastusest, olles unustanud, et oskasime minevikus ka ise lennata, et kõik meie vaimustusehood on üksnes ähmased mälestused sellest, kes me kunagi olime.